Võimatu on võimalik: kuidas olla lastega kodus produktiivne

Eluhäkid, mis kindlasti töötavad.

Lapsepõlvest peale õpetatakse meid elama teatud reeglite järgi: öeldakse, et kuskil raamatutes on vastused kõigile küsimustele, keegi on teadmised juba süstematiseerinud ja ettenägematu olukorra korral mingisuguses juhendis ära pannud. Aga elus on kõik teisiti. Siin-seal tuleb ette katsumusi, milleks me valmis polnud: keegi ei hoiatanud nende eest ja kindlasti ei kirjutanud raamatuid.

Umbes sama juhtus aasta tagasi, kui miljonid vanemad üle maailma õppisid enda jaoks uues reaalsuses elama – samal ajal tööd tegema, elu korraldama ja lapsi lõbustama. Ja seda kõike üsna kitsas kohas (kuigi siin, kui vedanud on). Kui varem peeti ideaalseks võimaluseks pensionile jääda kuskil kindlas tööruumis (kontor, töötuba, eraldi tuba, laud tööruumis), siis siin tuli liikvel olles improviseerida. Ja kõik said hakkama nii nagu oskasid:)

Minu jaoks oli see nii lihtne kui ka raske.

Lihtne, sest karantiin saabus keset minu teist dekreeti. Minu jaoks polnud 24/7 lastega koos olemine stressi tekitav: vanem tütar polnud veel lasteaias käinudki. Samas oli see raske, sest kodus töötamine ei ole üldse minu jaoks. Aktiivse kontoritöö päevadel polnud mul kodus isegi sülearvutit ega pastakaga märkmikku. Kui pidin töötama, läksin kontorisse, sest maja on koht lõõgastumiseks.

Kuid saabus hetk, mil diivaninurgast, söögilauast või vannitoast sai töötuba. Ja ma pidin leidma midagi, mis meie peres kindlasti toimiks.

Püha reegel

Algusest peale oli meil püha reegel. Kui ema / isa töötab, on see tõsine, teie tähelepanu ei saa segada. Lapsed harjuvad reeglitega kiiresti. Jah, võib-olla 6 kuu vanuselt pole päris selge, miks ei saa klaviatuuril klõpsata, nagu pliidil kastrulit puudutades. Kuid aasta pärast sobivad need reeglid tavapärasesse elurütmi. Kui vanem ise sageli reeglit rikub (st on töölt, mängult vms segane), on see lapse jaoks signaal, et reegel pole nii oluline kui näiteks pliidil sama potti mitte puudutamine. oma kätega. See tähendab, et seda saab rikkuda.

Lastega tuleb rääkida ja läbi rääkida. Isegi kui nad ei oska vastata. Isegi ühekuusele beebile tuleb selgitada, kust ja miks ema “lahkub”, miks teda ei tohi segada ja mis kõige tähtsam - millal ta jälle “naaseb”.

Ema tuleb tagasi

Siin on juttu "naaseb" täpsemalt. Tähtis on nii enda kui ka laste jaoks ajaraami häälestamine. "Teen tund aega tööd ja siis mängime / loeme / läheme jalutama." Laps peab kuulma, et see häda saab ükskord tema jaoks otsa.

Ideaalne on ema äraoleku ajal korraldada mingit meelelahutust. Multikad, paarismängud 2 või enamale lapsele, lihtsalt lõbusad mõistatused ja nii edasi. Ja soovitav on mitmekesisus. Lapsed väsivad ühest mängust kiiresti, kui on kordamööda kaks, kolm, viis, on rohkem võimalusi vaikseks tööks.

Boonussüsteem

Püüan boonussüsteemi üle läbi rääkida. Näiteks kui nad ei puuduta ema 2 tundi, siis on seal midagi, mida nad on juba pikka aega tahtnud - lemmikroog, jalutuskäik lemmikkohta, reis sõprade juurde ja nii edasi.

Igal juhul ei saa te last karistada ega norida selle eest, et ta soovib oma emaga aega veeta. See on kõige imelisem tunne, milleks väikesed on võimelised. Samuti peame suhtuma nende vajadustesse mõistvalt. Vahest tasub vahel tööd edasi lükata ja natukenegi lapsega koos olla, kuni ta on rahul ja valmis omaette jätkama.

Reeglid ei pruugi töötada

Ja selleks peate olema valmis: lapsed ja nendega suhtlemine on ettearvamatud.

Minu ideaalmaailmas on perekond alati prioriteet.Ja juhtuski nii, et ümbritsevad inimesed said sellest alati aru, sest näiteks lapse tõttu tähtajast möödalaskmist tajuti alati rahulikult (kuigi siinkohal tasub märkida, et ma seda võimalust ei kuritarvitanud).

Aga üldiselt näitan nii mina kui ka miljonid teised naised oma eeskujuga, et lapsed ei sega isiklikku kasvu, arengut ja teostumist. Peamine on siiras soov, kannatlikkus ja olukorraga kohanemisoskus - ja viimasega pole meil juba teist aastat probleeme.

Nii et kindlasti õnnestub! Inimene peab seda vaid tahtma!